Kuidas ma jõudsin savini?
Kõik algas sellest, et 2019. aastal sattusin YouTubis vaatama üht kanalit nimega NerdForge. Skandinaaviast pärit tüdruk, kes teeb miniatuurseid asju. Sel hetkel ehitas ta pisikestest juppidest lossi — ja sees olid kõikvõimalikud väiksed tegelased. Mina istusin ekraani ees ja mõtlesin: millest need tegelased üldse tehtud on? Kas mina saaksin ka midagi sellist teha?
Peas hakkasid ideed lendama. Näiteks läbipaistvad küünlad, mille põhjas oleksid minu enda tehtud karakterid. Otsisin, uurisin ja sain lõpuks teada — polümeersavi. Läksin ostsin ühe 56-grammise ploki. Ja siis see jäi aastateks sahtlisse seisma.
Teine võimalus
2022. aasta oktoobris kolisin Tallinnasse ja leidsin selle unustatud ploki uuesti üles. Hakkasin googeldama, Pinterestis sirvima ja avastasin, et nii väikesest savitükist saab teha nii palju, see oli lihtsalt hämmastav.
Nii see katsetamine algaski. Minu esimene töö oli sõõrikud
ja muidugi ei olnud ma sellega üldse rahul. Tegin siis uue katsetuse ja hopsti kohe palju parem tuli välja
aga ka see ei olnud minu jaoks ikka veel piisav. Ja lõpuks sain hakkama sellistega, millega võisin juba rahul olla.
Siis ma sain aru, et sealt edasi polnud enam piire. Tegin võtmehoidjaid, magneteid, nimetähti, kõrvarõngaid. Ostsin juurde abivahendeid, proovisin erinevaid savivärve ja -marke.
Aga siis tuli jälle kolimine — seekord Soome — ja töö kõrvalt jäi käsitöö taas kõrvale.
2024 - kolmas võimalus
2024. aasta augustis, veel Soomes olles, tuli ühtäkki suur loomise hetk. Võtsin kastist uuesti välja oma savi komplekti ja hakkasin katsetama, seekord tavalise õhu käes kuivava saviga.
Mul olid juba varem tehtud kassimagnetid, mis mulle meeldisid, aga kvaliteediga ei olnud ma rahul. Nii proovisin uuesti. Ja enda imestuseks oli sellest päriselt kasu. Uued magnetid tulid väga detailsed ja ilusad, isegi mulle endale üllatus.
Tol hetkel aga tekkis jällegi tööd nii palju, et kõik jäi taha plaanile kuniks novembrini. Novembris tegin ka uue katsetuse aga seekord suuremate magnetite näol. Kuna need väikesed võtsid tundide viisi aega, et teha ja rohkem kui 5€ga müüa neid tundus imelik. Suured magnetid tulid isegi veel ilusamad.
See oli ka hetk, kus mõtlesin: mis seal ikka, teen oma veebilehe. Niisiis tegin tootepildid, kirjutasin kirjeldused ja avasin Shopify kaudu oma poe. Kuna viibisin Soomes, oli Eestisse saatmine üsna kallis (10€/pakk) ja nii proovisin müüa inglise ja soome keelse lehega Soomes. Kahjuks see väga palju edu ei toonud ja kolm kuud hiljem panin poe kinni. Aga kogemuse võrra sain rikkamaks ja see on ka midagi.
2025 ja see tunne, et just see on see
2025. aasta kevadel hakkas mu sotsiaalmeedia täituma polümeersavi artistidega. Üks neist oli Uncomfy, keda jälgin siiani. Tema videosid vaadates tekkis minus selline rahulik kindlus: see on see, mida ma tahaks teha. Päriselt. Luua oma disaine, luua oma karaktereid ja lugusid.
Suve lõpuks oli sotsiaalmeedia täis seenepilte ja minus tärkas midagi sooja. Mu lapsepõlv oli täis metsas seenel käimist ja see oli alati tundunud nagu kodu. Nii otsustasingi teha seene võtmehoidjaid. Ja mida rohkem ma neid tegin, seda loomingulisemaks mu aju muutus. Mulle ei jõudnud lihtsalt kohale, kui palju võimalusi saviga tegelikult on.
See oli ka hetk, kus tegin oma kõige esimesed murekivi katsetused. Idee oli punane kärbseseen, millel valged täpid on tekstuuriks. Ja nagu kassiarmastaja ma olen, tegin ka oma esimese kassi murekivi.
Minu esimene laat
Sama sügis tõi kaasa ka midagi, mida olin kaua tahtnud proovida — läksin esimest korda laadale. Paides. Kuna mu ema käib samuti Eestis laatadel juustu müümas, oli mul juba hea kontakt olemas, kellega minna, ja nii astusingi selle sammu koos temaga.
Laada õhkkond oli lihtsalt meeletult hea. Kõndides seal ringi tundsin, et see on koht, kuhu ma kuulun. Müüki väga palju ei olnud, aga see polnud ka kõige tähtsam — meil oli emaga lõbus, saime koos aega veeta ja see tegi südame soojaks. 
Praeguseks olen käinud veel ühel laadal ja tulevikuplaan on teha sellest päris igakuine asi.
Murekivid — ja miks nii palju kasse
Üks mu seni lemmikideid on murekivid. Mul endal ei püsi käed kohal, pean koguaeg midagi näppima, murekivi on täpselt see asi.
Aga miks just nii palju kassikujulisi? Kassid on olnud minu kõrval terve mu elu — lapsepõlve kassist kuni tänaseni. Praegu elan koos kahe väga armsa kassipoisiga. Nemad on Mango (valge-oranžiga) ja Spike(pikutab oma lemmikus korvis), minu väiksed marakratid.
Lisaks olen ma alati olnud lummatud kasside ilust ja omanäolisusest. Iga kass on omaette isiksus. Ja just seda tunnet tahan ka oma töödes edasi anda.
Praegu on ideid meeletult ja iga päev katsetan midagi uut.
Kui ma tagasi vaatan, siis see teekond savini polnud sirge, pigem üks suur katsetus, paus, uuesti proovimine ja jälle edasi. Aga just see ongi teinud sellest midagi päris minu oma. Aitäh, et viitsisid selle loo läbi lugeda, see tähendab mulle rohkem, kui arvatagi oskad. Ja aitäh igale inimesele, kes on mu tööd toetanud, ostnud või lihtsalt sooja sõna öelnud. Ilma selleta oleks palju raskem edasi minna.
Aitäh, et lugesid! Jälgi Keidi Käsitööd, kui tahad näha, mis edasi tuleb. 🌿